Since 2001

Kontinentaalne buldog on sportlik, väga heasüdamlik seltsikoer. Ta jääb silma sotsiaalse käitumise ja heasüdamliku loomusega. Kontinentaalne buldog peab olema sõbralik, tähelepanelik ja enesekindel. Ta ei tohi olla agressiivne ega arglik. Kontinentaalses buldogis on säilinud ka mingil määral inglise buldogi jonnakust ja kangekaelsust, kuid see ei riku sugugi tema üldiselt meeldivat loomust. Selleks, et kontinentaalse buldogi kutsikast kasvaks just selline mõnus kaaslane on vaja teda järjepidevalt treenida ja sotsialiseerida nagu ka kõiki teisi koeratõuge.

Kontinentaalne buldog sobib oma füüsiliste ja iseloomuomaduste tõttu erinevate koeraspordialade harrastamiseks. Nad on suurepärased agilitys, kuulekuskoolituses või mis iganes muus koeraspordis. Nad on aktiivsed, vastupidavad ja neil on tugev soov teha koerajuhiga koostööd.

Tõu lühikirjeldus:

Lühikarvaline, sportliku kehaehitusega, keskmise suurusega, ruutja formaadiga, buldogitüüpi koer. Vaatamata tugevale kehaehitusele on kontinentaalne buldog aktiivne ja vastupidav, isegi kiire traavi ja galopiga liikudes peaks ta müravabalt hingama. Tema kaal varieerub sõltuvalt suurusest vahemikus 20-30 kg. Kontinentaalse buldogi turjakõrgus on isastel 42–46 cm ja emastel 40–44 cm.
Karv lühike, tihe, läikiv ja sile. Lubatud on kõik värvid, musta ninapeegliga (pigmendiga). Levinumad on: ühevärviline punane, must, tiiger, soobelpunane võib olla kombineeritud valgega, musta maskiga või ilma.

Tõu ajalugu

Antud tõu loomise algupäraseks ideeks oli taastada inglise buldogi tõug terve, hästi liikuva ja energilise koerana.

Inglise buldogid on pärit Inglismaalt, kus alates 12. sajandist kasutati moloss tüüpi koeri koeraevõitlusteks. Eriti populaarseks said koeravõitlused alates 16. sajandist, kus see ajaveetmise viis muutus üldrahvalikuks. Koerad muutusid siis madalamaks, kompaktsemaks, olid tugevate peade ja võimsate lõugadega. Sellest ajast võime rääkida inglise buldogist, kui tõust.

  1. aastal keelustati Inglismaal koeravõitlused ja sellel tõul kadus kasutusala. Sellest ajast peale on inglise buldog muutunud seltsikoeraks.

Kui 2000. aastal avaldati „Lemmikloomade kaitse Euroopa konventsioon“ ja Šveits hakkas samal ajal välja töötama „Šveitsi loomade heaolu seadust“ (The Animal Welfare Act 2005) , mis sisaldas ka teatavate kõrvalekalletega loomade tootmise ja pidamise keeldu, muutus mure Inglise buldogi tõu saatuse üle väga suureks. See saigi kontinentaalse buldogi aretuse käivitamise päästikuks.

Eesmärgiks oli luua keskmise suurusega buldog, mis täidab kõiki loomade heaolu nõudeid tervele koerale säilitades seejuures inglise buldogi head omadused. Juba varasemast ajast olid Šveitsi entusiastide katsetused luua inglise buldogi baasil erinevate ristamiste tulemusena tervem buldog olnud üsna edukad.

Uue tõu loomisel lähtus Šveitsi kennelliit (SKG) FCI reeglitest ja nõuetest ja tehti koostööd FCi vastavate komisjonidega. Töös osalesid standardi ja teaduslike komisjonide esindajad.

Seni ei olnud olemas keskmise suurusega moloss tüüpi perekoera, kuid oli üsna suur nõudlus taolise koera järele – seega kontinentaalne buldog sobis ideaalselt seda tühikut täitma.